Neljapäev, 22. mai 2014

Kirjajutt

Lõpetan tänase postituste rea ühe looga, mille võiks nimetada lühiarutluseks.

Kuna mind leitakse valdavalt internetist, siis ühenduse saamiseks tuleb mulle kuhugi kirjutada. Kas siis Facebooki või meilile. Väga üksikud ja harvad korrad olen saanud ka kõnesid, aga seda enamasti pärast meili saatmist (mul seal viisakalt ju telefoninumber kirjas).

Suurem osa kirjadest on viisakad ja selles mõttes toredad, et inimesed on suutnud oma soovid, mõtted ja küsimused arusaadavalt kirja panna.
Teine osa, õnneks küll hästi pisike, on aga sellised, mille puhul ma esiti muigan, siis mõtlen ja mõne aja pärast vastan. Millised need "huvitavad" kirjad siis on?

Need on sellised, kus "Tere!" ja "Aitäh!" on asendunud ainult fraasiga "Mis see maksab?". Ühel korral mõtlesin, et kirjutan vastu: "Kümme!", aga see olnuks ju liiga...kuidas nüüd öeldagi...lihtne? Kirjutasin pikalt ja kaunilt, mis miski maksab. Sai inime ka lõpuks veidi pikemat teksti lugeda kui "Pmst vct mngi kümps vä". 

Kirjade saatmine esimese kontaktina on nagu esmamulje üldse esimese kohtumise puhul. Töövestlusele ju ometi ei minda lausetega: "No tsau! Tööd on vä?" Või praegu juba minnakse nii või?

Ma olen ka teinekord täiesti väsinud ja ei jõuagi kirjadele kohe vastata või siis läheb vastus teele mingil üliemotsionaalsel hetkel (näiteks kui üks pisike nõuab järjekindlalt juua ja pluusivahetust, teine ripub samal ajal seeliku küljes ja teeb superkõva häält, et ta sülle saaks, ja siis tuleb kõne: "Lase mind sisse, kuule, mul on võtmed kusagil toas (suur mees, ikka juhtub)). Ja kui parasjagu kiri pooleli, siis üritan selle ruttu ära lõpetada - tont teab, mis kell muidu uuesti kirjutama saaks hakata. Ega nalja pole, kohati on mul päris huvitav olla.

Ega ma mingi musternäidis pole, kuid elementaarne viisakus on olemas! Ja nii peaks see ka jääma. Valed suured-väiksed algustähed ja puuduvad või ülearused komad jms ei häiri mind, sest isegi kasutan nt endiste õpilastega vahetul veebisuhtlusel teinekord ainult väiketähti ja lühendeid. Aga nemad on tuttavad ja kui ma ei ole inimesega kunagi varem rääkinud, ei ole ta ju tuttav. Like lehel ei tee mind kellegi tuttavaks. Kui me oleme vahetanud 50 kirja, siis võin juba öelda, et õige pisut tean juba inimest. Ja nimelt tean, mitte ei tunne! Selleks, et tunda, peab 50 korda koos maha istuma ja kuulama-vaatama-rääkima-mõtlema-vaikima jne.

Pika jutu lühike lõpp. Ma olen õps ja parandamine on käe sees. Pange pahaks või võtke heaks, aga hindan viisakat suhtlust kõrgelt ja need, kes seda kasutavad, saavad minult kiiremat ja suuremat tähelepanu!

Tänud lugemast, mõtlemast ja tundke end vabalt vastu ütlemast!

P.S. Alati on erandeid, see pole siin mingi reegel. Tendents lihtsalt kisub sinna, et selline suhtlus on muutumas normiks, mitte erandiks.



3 kommentaari:

  1. Lihtsalt vahemärkuseks: nii tore, et keegi sellistele asjadele vahepeal rõhku paneb. Ise ka vahepeal loen ja imestan kui mõni inimene minu poole pöördub -kas siis eraviisiliselt või töö asjus. Viimase puhul on muidugi eriti õudne kui inimene ei tunne elementaarset viisakust.

    VastaKustuta
  2. Ma tean väga hästi, millest sa räägid. Mul on selliseid juhtumeid ikka väga-väga palju. Ja teine asi on võõra inimesega telefonis kõne lõpetamine. Mina tänan ja soovin head päeva või nägemist ja siis saan vastuseks tsau. Minu jaoks ei ole see ka just teab kui normaalne.

    VastaKustuta
  3. Mul mõlgub see teema jah pikemat aega meeles ja see polegi ainuke käitumisega seotud lugu. Aga tõepoolest - tundub, et käitumisõpetus võiks olla üks koolitundidest. Ma ilmselt hakkan sellega oma tunni raames tegelema. :)

    VastaKustuta