Teisipäev, 27. mai 2014

Teistelt tellitud käsitöö

Kuna olen ise sõrme käsitööle andnud (ja suveks on see võtnud mu mõlemad käed ja jalad ja kõik muu), siis hindan väga Eestis tegutsevaid meistreid. Eriti meeldivad mulle sellised tegijad, kelle tööd on puhtad, ilusad, kvaliteetsed.

Möödunud talvel tellisin endale ühelt käsitööliselt või pigem vist harrastajalt mütsi ja käpikud. Piltide peal olid tehtud tööd päris armsad ja nii ma tegijat usaldasingi. Kui asjad kätte sain, olin natuke pettunud - müts oli täitsa hea, kuid käpikud olid nii laiad, nagu oleks need karule tehtud. Olin üsna kurb ja käpikuid tegelikult kanda ei saanudki.

Nüüd mõnda aega tagasi nägin juhuslikult Facebookis kellelgi jagamises Julia käsitöö asju. Ja üsna loomulikult olin pehmelt öeldes vaimustuses. See oli selline väga suurt sorti vaimustus, selline "Pean selle saama, muidu suren" vaimustus.
Vaatasin kõik fotod läbi ja kirjutasin kohe kirja, et ma tahan oma tüdrukutele ka neid superilusaid mütse. Tingimused kokku lepitud, jäin ootama.

Nüüd sain teate, et mütsid on olemas ja need on SUPERILUSAD! Ausalt! Ma olen ülimalt rahul ja tellin kindlasti temalt ka oma talvemütsi ja käpikud. Seekord loodetavasti sobivad! Arvestades muidugi tüdrukute mütside kvaliteeti ja juba mitmeid kordi korratud ilu-ilu-ilu - miks ei peaks sobima? Oh, tali, tule juba!

Aga minu preilid käivad siis sel suvel selliste mütsikestega (roosa lillesüdamikuga on suurema oma, sinisega väiksema oma): 

Foto õigused kuuluvad Julia Veensalule.
Vaata tema tehtud töid siit: https://www.facebook.com/JuliaKasitoo

Teise käsitöölise tehtu vaimustus tabas mind oma sünnipäeval, kui mehe vend mulle kõrvarõngad kinkis. Tegijaks oli Greenika ja ehteid näeb näiteks siit või siit. No lõpututest ehete tegijaist on ka tema tööd tõesti ilusad, armsad, mulle väga meelepärased. Kõrvarõngad olemas, külastasin muidugi tema FB lehte ja leidsin sealt oma kõrvarõngad üles ning uurisin, kas oleks nende juurde võimalik saada ka käevõru. 
Mulle endale meeldivad väga veidi suuremad käevõrud ja tal oli selliseid ka tehtud. Sain jaatava vastuse, leppisime jälle tingimustes kokku ja valmis mu käevõru saigi! 

Teate - ma olen väga rõõmus! Mul on nüüd imeilusad kõrvarõngad ja imeilus käevõru, millega sügisel koolis kekutada! Väikesed asjad, rõõm aga hiigelsuur!

Foto õigused kuuluvad Greenikale.
Vaata tema tehtud töid siit: https://www.facebook.com/GreenikaEhtelaegas

Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma vähemalt kaks toredat tegijat enda jaoks avastanud olen! Muidugi on neid tublisid ja asjalikke veel, kuid mina ei ole lihtsalt peale sattunud. Kui veel midagi imelist leian, jagan leidu teiega ka.

Ja nüüd kõik mütsikesi ja ehteid uurima! :)

Neljapäev, 22. mai 2014

Kirjajutt

Lõpetan tänase postituste rea ühe looga, mille võiks nimetada lühiarutluseks.

Kuna mind leitakse valdavalt internetist, siis ühenduse saamiseks tuleb mulle kuhugi kirjutada. Kas siis Facebooki või meilile. Väga üksikud ja harvad korrad olen saanud ka kõnesid, aga seda enamasti pärast meili saatmist (mul seal viisakalt ju telefoninumber kirjas).

Suurem osa kirjadest on viisakad ja selles mõttes toredad, et inimesed on suutnud oma soovid, mõtted ja küsimused arusaadavalt kirja panna.
Teine osa, õnneks küll hästi pisike, on aga sellised, mille puhul ma esiti muigan, siis mõtlen ja mõne aja pärast vastan. Millised need "huvitavad" kirjad siis on?

Need on sellised, kus "Tere!" ja "Aitäh!" on asendunud ainult fraasiga "Mis see maksab?". Ühel korral mõtlesin, et kirjutan vastu: "Kümme!", aga see olnuks ju liiga...kuidas nüüd öeldagi...lihtne? Kirjutasin pikalt ja kaunilt, mis miski maksab. Sai inime ka lõpuks veidi pikemat teksti lugeda kui "Pmst vct mngi kümps vä". 

Kirjade saatmine esimese kontaktina on nagu esmamulje üldse esimese kohtumise puhul. Töövestlusele ju ometi ei minda lausetega: "No tsau! Tööd on vä?" Või praegu juba minnakse nii või?

Ma olen ka teinekord täiesti väsinud ja ei jõuagi kirjadele kohe vastata või siis läheb vastus teele mingil üliemotsionaalsel hetkel (näiteks kui üks pisike nõuab järjekindlalt juua ja pluusivahetust, teine ripub samal ajal seeliku küljes ja teeb superkõva häält, et ta sülle saaks, ja siis tuleb kõne: "Lase mind sisse, kuule, mul on võtmed kusagil toas (suur mees, ikka juhtub)). Ja kui parasjagu kiri pooleli, siis üritan selle ruttu ära lõpetada - tont teab, mis kell muidu uuesti kirjutama saaks hakata. Ega nalja pole, kohati on mul päris huvitav olla.

Ega ma mingi musternäidis pole, kuid elementaarne viisakus on olemas! Ja nii peaks see ka jääma. Valed suured-väiksed algustähed ja puuduvad või ülearused komad jms ei häiri mind, sest isegi kasutan nt endiste õpilastega vahetul veebisuhtlusel teinekord ainult väiketähti ja lühendeid. Aga nemad on tuttavad ja kui ma ei ole inimesega kunagi varem rääkinud, ei ole ta ju tuttav. Like lehel ei tee mind kellegi tuttavaks. Kui me oleme vahetanud 50 kirja, siis võin juba öelda, et õige pisut tean juba inimest. Ja nimelt tean, mitte ei tunne! Selleks, et tunda, peab 50 korda koos maha istuma ja kuulama-vaatama-rääkima-mõtlema-vaikima jne.

Pika jutu lühike lõpp. Ma olen õps ja parandamine on käe sees. Pange pahaks või võtke heaks, aga hindan viisakat suhtlust kõrgelt ja need, kes seda kasutavad, saavad minult kiiremat ja suuremat tähelepanu!

Tänud lugemast, mõtlemast ja tundke end vabalt vastu ütlemast!

P.S. Alati on erandeid, see pole siin mingi reegel. Tendents lihtsalt kisub sinna, et selline suhtlus on muutumas normiks, mitte erandiks.



Kolmapäev, 21. mai 2014

Haldi ja Artur

Juba pikemat aega teen "koostööd" ühe toreda paariga (pigem küll pruudiga), kes esimesel augustil ilusat pidu pidama hakkavad. Soovi pulmadeks ilusaid asju saada edastas Haldi mulle tegelikult juba möödunud aastal ja nüüd oleme siis ka esimeste tulemusteni jõudnud.
Valmisid need kõige tähtsamad: pulmakutsed!
Näidist näitas Haldi mulle ise ja küsis, kas seda oleks võimalik nende värvidesse panna. No miks mitte - ikka saab. Näidised olid pärit Kristiinalt, kelle töid soovitan ma endiselt järjekindlalt vaadata ja võimalusel ka tellida, sest need on lihtsalt võrratud!, ning kaardid.ee lehelt, kust küll mingil põhjusel näidised ära on korjatud (või siis peidetud, sest märkasin, et näidiste nägemiseks palutakse registreerida).

Igatahes otsis Haldi minu juhatuse peale endale meeldiva mustriplaadi, tellisin selle ära ja sain lõpuks tehtud ka näidised.




Paari soov oli aga kasutada ühekordset pannalt ja nii tellisin siis need. Ja oi kui kaua need minuni tulid! Polegi vist ühtegi asja nii pikalt oodanud, aga mis teha. Valmis nad said ja teele nad läksid.




Kutsed ei ole aga kõik, mis Haldi ja Arturi pulma liiguvad. Asju tuleb veel, kuid nendest räägin juba hiljem (st kui need valmis olen saanud). 
Mõnikord on kohe nii, et teatud inimestega jutt klapib ja töö sujub ja mõistetakse üksteist. Mulle selline olukord meeldib ja nii teen ma asju eriti hea meelega! 


Pokaalid-küünlad

Jah, suvi on üks nobedate näppude voor. Panin seetõttu oma maikuu lukku ja ilmselt teen sama ka juuni-juuli-augustiga. Hakkan vaikselt tööleminekut sättima ja oleks vaja sellele keskenduda. Esimesest septembrist vaja viksilt ja viisakalt klassi ette minna!

Aga tehtud töödest siis. Olen valmis teinud üksjagu ilusaid küünlaid ja kaunistanud pokaale. Pikka juttu neile juurde ei tule - ikka meeldib mõni varem tehtud töö ja see oleks vaja oma pulma värvidesse panna. Tulemused on ilusad. Nagu ikka. :) Ja neid asju lisandub õige pea veelgi. Nii üksikuid kui suuremaid komplekte.






 


 


Lotte ja Puhh

Oma ülikiire pulmaperioodi vahele tegin mõned laste sünnipäevakutsed.
Esimesena Puhhi ja sõpradega helesinised esimeseks sünnipäevaks mõeldud kutsed. Kuna soovijale meeldisid Dumbodega kutsed, jäi stiil sarnaseks, kuid nagu ikka - sellist kirjut paberit lihtsalt enam ei olnud ja võtsin südamekestega asenduse. Kokkuvõttes tundus, et see sobis isegi paremini, sest Puhhi ja sõprade pilt oli ise päris kirju.

 




Teiseks aga tegin Dumbo kutsete omaniku õele Lotte ja Brunoga kutsed. Need on ilmselt suured lemmikud. Kuna nende puhul ei tahtnud ma tausta roosat teha, pakkusin Lotte kleidivärvi põhja ja ema oli päri - muidu ongi üks roosa ja roosa. 

Palju õnne sünnipäevalastele!





Reede, 9. mai 2014

Pulmakutsed 3

Jah-jah-jah. Suvi hakkab lähenema ja esimest korda tänavu ütlen: "Appii..kas ma ikka jõuan?" Ei jõuagi kohati enam pooletunnise meililugemisega hakkama saada, tuleb ööst juurde näpistada. Teen, mis suudan.

Üks tulevane ilus pidu sai kutsetega algust. Tooniks lilla, paberiks pärlmutter ja juurde pisut pitsi.

Et ilmaga veaks ja kõik mured muutuks heaks! 
(Mhmh, kõigele lisaks olen ma ka poeet) :)