Neljapäev, 27. veebruar 2014

Ühe loo lõpp


Olen beebiraamatuid nüüdseks teinud pool aastat ja viimased kuu aega sügavalt järele mõelnud, kas nendega jätkata või mitte. Otsus ei tulnud kergekäeliselt - vajan muutust ja tõmban nendega otsad kokku. Miks? Põhjendan selle huvilistele ära. 

Raamatute tegemine on olnud nii rõõmustav kui kurnav. Rõõmustav, sest kui raamat valmis, on see kellelegi rõõmutoojaks ja endalgi uhke vaadata. Kurnav, sest olen viimasel ajal magama saanud öösiti kell üks-kaks. Üle poolte pereliikmete pead puudutavad seevastu patja näiteks kell 21. On olnud aegu, kus ma olin ka öökull ja kui suutsin pärast 23 üles jääda, polnud probleemi - kas või hommikuni välja (tegelikult suudan seda praegu ka). Aga kui kaks ööd on juba ligadi-logadi ja päeval oleks vaja ka sada asja teha + veel väiksemate uneajal teiste käsitööd puudutavate asjadega tegeleda, on lõiv ikka väga suur.
Ja ma ei räägi tegelikult unetusest või peavalust vms. Reno ütles mulle ühel õhtul, et mul ei ole enam tema jaoks aega - kogu aeg teen mingit käsitööd! Ja Rebeka vaatab aeg-ajalt mingeid asju ja küsib, et kas need on tädile? No ikka tädile jah. Jälle mäng mängimata. Just seepärast need otsad kokku tõmbangi. Hobi jätaksin praegu veel hobiks, mitte ei muudaks seda tööks ning lapsed on parimad indikaatorid, kui asi hakkab üle käte minema.
Kahjuks või õnneks puudutab see "otsad kokku" lugu tõesti vaid beebiraamatuid, kuna muid tellimusi lihtsalt nii palju ei ole. Nendega saan hakkama. Beebiraamatute jaoks aga tellin paberid välisriigist ja kuni need tulevad, on soovijatest nimekiri pikk ja nii juhtubki, et paberite saabudes tuleb mul valmis teha 20 raamatut korraga. Lihtsalt ei jaksa!

Kui ma kunagi oma põhitööst väsima peaks, siis usun, et kaalun käsitöö põhitööks muutmist. Kuniks aga lapsed kasvavad ja uksi ei pauguta (veel!), püüan asju veidi lihtsamana hoida.

Need, kes käsitööna tehtud beebiraamatust minu otsuse tõttu ilma jäävad: ärge olge pahased. Teil on ilmselt ka need väikesed kodanikud kas juba olemas või kohe-kohe sündimas. Ei ole tegelikult vahet, kuhu te tähtsad asjad üles kirjutate, mälestused jäävad teiega nagunii.  Raamatupoed täiustavad oma valikut ka ikka igal aastal, sest soovijad muutuvad nõudlikumaks ning ka häid käsitöömeistreid on Eestis väga palju. Ehk keegi võtab vaevaks ja hakkab neid pisut erilisemaid raamatuid veel tegema.



Kõigile vaid parimat!
Kairi

Kolmapäev, 19. veebruar 2014

Esimese sünnipäeva kutse

Eelmise sünnipäevakutse postituse otsa üks samasugune veel. Pisut teistmoodi kutsed väikese omapoolse albumisse pistetava lisandiga.
Teemaks ikka esimene sünnipäev ja seekord meie enda pisima pidu. Me ei ole siiani esimesi sünnipäevi tähistanud, kuid kuna ma olen ikka üsna kindel, et kolmas väike jääb ka viimaseks, siis teeme erandi. Nagunii ei olegi muidu mahti väheste tuttavategagi kokku saada. 

Olen kutseid vaadanud ja otsinud tegelikult pikemat aega ja mitte üldse eeldusel, et need endale teha, vaid lihtsalt uurimise ja õppimise mõttes. Mõned on ka pikemat aega meeldinud ja nii saigi mitmest kutsest kokku see üks, meie oma. Kutsele lisasin sisse 10x13 cm foto aastaseks saava Pärle kasvamispiltidega ja ongi kutse ikka päris personaalne. Soovi korral saab pildi pista kuhugi albumisse, sest kinnitasin foto fotonurkadega. Kui ei soovi, võib see aga niisama kutse vahele jääda (ja ehk see kutse püsib siis kusagil karbipõhjas vms) :) Ühe näidise kavatsen aga ise enda tarbeks säilitada.
Kutsetele juurde tegin sobivad ümbrikud ja lisasin sinna ümber aadressiribad. Näis, kas need ikka tervelt kohale ka jõuavad. :) 

Aga neile, kel huvi sarnaseid kutseid ise teha, üks pisike õpetus, mida mina kasutasin. Ausõna, see peaks ka üsna käsitöökaugele inimesele võrdlemisi köki-möki olema. :)


Kutsed Minniga

Laste sünnipäevad eeldavad tihti rõõmsaid kutseid ja Reelika palus oma tütre esimeseks sünnipäevaks Minniteemalisi kutseid. Netis jäi mulle silma kaks varianti ning Reelika ise näitas Juliana pulmakutsete näidist. Reelika soovidest lähtuvalt said viimaste põhjal valmis ka minu Minni kutsed. Netinäidised on sellised:


Kasutasin musta ning valge-punase-mummulist kartongi, valget pärlmutterpaberit ja Minni pildiga märgikesi. Printimise eest ütlen siinkohal suured tänud jälle Leilale! Minu värviprinter on mõned hädavajalikud vidinad ära kaotanud, või noh, pigem ikka olen need ära pannud mina ise, aga ma leian jupid lõpuks üles..kunagi! :)

Kutsed koos ümbrikega aga said lõpuks sellised:




Pühapäev, 9. veebruar 2014

Mustvalged pulmakutsed

Ei ole midagi parata, must ja valge on minu suured lemmikud ja nii ma siin ühel õhtul teiste asjade tegemise käigus meisterdasin ühe meelpärase kutse veel. Kõik tegelased jm on välja mõeldud. :) Näidis on pärit netist (mhmh, ma ei salvestanud jälle ideekohta) aga ikka nii väga meeldis, et katsetasin ka.
Põhjaks must kartong, peal valge pärlmutterpaber, must pits, must pael ja naturaalvalge pärl. Ümbrik samast mustast kartongist ja ümber aadressiriba valgel pärlmutterpaberil.

Neljapäev, 6. veebruar 2014

Sinised pulmakutsed

Nagu eelmises postituses mainitud, tegin valgele sinise paelaga külalisteraamatule ja abielutunnistuse kaantele väikese lisa. Väikese on küll tagasihoidlikult öeldud, kuid olgu.
Nimelt valmis 60 pulmakutset. Põhjaks sinine pärlmutterkartong, peal valge pärlmutterpaber, pits, pael ja pannal ning sees pärlmutterpaberile prinditud sisutekst. Kuigi näidiskutsel olnud pits oli imeilus, juhtus see, mis ikka - pitsi enam poes ei olnud! Ma olin üsna pahane kohe, aga no ei ole midagi parata. Ühe alternatiivi leidsin õnneks. :)
Aga ei teinud ma neid seekord mitte üksi, vaid Makuga. :) Vot selline mees mul siis, peaksime perefirma looma. Ja teisalt, mis parata, kui on juba natuke kiire ja tahaks ikka hästi teha aga üksi lihtsalt ei jaksaks. Koos aga õnnestus päris hästi.