Kolmapäev, 28. november 2012

Miniraamatud

Minu tutvusringkonda on tabanud pisike beebibuum. :) Kuuest lapseootel emast on oma väikeste inimestega kohtunud tänaseks kaks - mõlemad umbes nädala jagu enne eeldatavat sünniaega. Üks ootab detsembri keskpaika, kaks tuleva aasta algust ja ühel naisel on sünnitustähtajaks pandud tänane päev. :)

Niisiis oma kauaaegsele tuttavale otsustasin pisikese kingituse ära valmis teha, kuna on lootust lähiajal (kahe nädala jooksul ikka) uut kodanikku tervitada. Läksin sel korral jälle millegi teistsuguse teed. Kui tahta, võiks töö miniraamatuks lugeda.

Teatavasti on toredad katsikukingitused beebide sünniraamatud ehk siis need, kuhu saab kirja panna beebi arengu kuude kaupa või aastate kaupa või kuidas iganes, sõltuvalt raamatust. Otsustasin teha kahest ühe - miniformaadis raamatukese, milles paremale lehele käib lapse möödunud elukuu kohta foto ja vasakule lehele saab kirjutada lapse kaalu, pikkuse, peaümbermõõdu, uneajad, lemmikasjad ja muutused. Selline hästi kokkuvõtlik raamatuke, mille saab hiljem kas näiteks endale jätta või lapse üheaastaseks saamise puhul vanavanemale kinkida. Mida aga soovitakse. :) Formaadilt on ta pisem kui A5 - 16x18,5 cm.

Kuna ma esimese töökese tegin prooviks, siis esimene valminud raamat jääb meie perre. :) Pisipreilil on küll aasta ja mõned kuudki elatud, kuid Võrus elavale vanaemale on jõulukingitus sellega olemas.
Teise raamatu, mis siis nüüd loodetavasti lähiajal kingiks rändab, tegin pisut teistsuguse tehnikaga. Nimelt jätsin lehed vasakult poolt vabaks, st lehed ei kinnitu pealmise kaane külge. Tundub, et nii on sellega parem opereerida. Ja väikese detaili seotava lipsukese näol lisasin ka - saab raamatu kinni köita.
Said nad mõlemad aga üsna armsad. Nüüd jääb üle vaid kannatlikult oodata!

Vasakpoolne kingiks, parempoolne meie vanaemale

Meie vanaemale

Näited siselehtedest
Uuele sündivale kodanikule. Arusaadavalt tuleb tüdruk. :)

Raamat lahtiselt
Raamat lahtiselt, esikaanele kinnitamata
 Kohtumiseni! :)

Esmaspäev, 19. november 2012

Raamat juubeliks

Nagu ma eelmises postituses mainisin, sain töö juurest tellimuse töökaaslasele raamatu tegemiseks. Nimelt tuleb imelisel algklasside õpetajal Sirjel 60 aasta juubel ja direktriss ja sekretär genereerisid siis idee, et võiks talle kinkida mõne salmiku moodi asja, kuhu kõik töötajad (kes soovivad) saaksid sisse kirjutada Sirjega seotud mälestusi või lihtsalt lisada talle sinna mõne hea sõna. Sama saaksid teha ka need inimesed, kes talle näiteks koju õnne soovima lähevad. Edasi saaks Sirje raamatut kasutada kuidas ise heaks arvab: salmiku, külalisteraamatu, heade mõtete raamatuna vms.

Igatahes raamat sai punase-valgekirju, minu arvates piisavalt stiilne ja liigsete vidinateta. Kaanele lisasin sisse ühe salmikese. Kokku on raamatus 80 lehekülge - kirjutajatele peaks piisama :)









Raamatud

Ühe salajase projekti tulemusena nikerdasin valmis pisikese raamatukese. Nimelt ostsid sugulased endale korteri, tegid seal korralikult remonti ja kolisid nüüd lõpuks sisse. Kuna perenaine oli hästi tubli blogija, tekkis mul mõte, et kõik nagunii ju netist blogi ei loe, see võiks neil kuidagi raamatuna ka alles olla. Sain siis sugulase õdedega kokkuleppele, et kui nad käivad remondis abis vms, siis võtavad sealt pisut tapeeti kaasa, et saaksin kaaned sellega kaunistada. Neil õnnestus see päris hästi. :D Üks tehnika oli "Mul oleks seda tapeeti vaja. Saaks jõulukingitusi pakkida." ja teine tavaline vist-pistan-selle-jupi-kuhugi-põue. Seega tapeedi sain ma kätte. :D
Ja siis ühe õe abiga õnnestus mul see blogivärk ka värviliselt välja printida, sest pilte on ju ikka mõnusam värviliselt vaadata ;)
Nii et suured tänud minu häädele abilistele!
Esialgu sai siis raamatuke selline. Aga mul on plaan sellele veel üks väike lisa teha. Mitte küll enam mingi kokkuvõttena, vaid ühe teise vidinana. Sellest siis, kui see valmis.


Tapeet elutoast. Nime ja aadressi jätan saladuseks :)
 


Osake poisi toast




Teiseks sain töö juurest tellimuse sünnipäevaks üks salmiku moodi raamatuke kokku panna, et töökaaslased saaksid kolleegi juubeliks sinna häid sõnu kirjutada. Mõte oli hea ja ma otsustasin proovida midagi teistsugust. Teist köidet seega. Et raamat jääks väljast nagu päris raamat kohe, ei mingeid köitmisjälgi jms.
Esialgu sain siis midagi peaaegu valmis ja otsustasin lehe servasid natuke trimmida ja muidugi tegin seda nii kõveralt, et esimesest tööst sai lihtsalt minu katseobjekt ja nüüd on mul olemas oma kokaraamat. :D Alustasin juba retseptide kirjutamisega. Aga üks korralik raamat valmib tänase päeva jooksul ja homme postitan selle fotod ka siia. Seniks näide minu uuest kokaraamatust (kaanele otsustas pere noor preili pisut pastakakaunistusi ka teha - ju oli tema arvates liiga igav). :)






Esmaspäev, 12. november 2012

Kuldpulmadeks

Minu mõnusa töökaaslase Anne vanemad pidasid tänavu oma 50. pulmaaastapäeva. Oh seda rõõmu, kui nii kaua on koos elatud! Ja fotodel nägid nad nii armsad välja, justkui armastus kestaks ikka veel edasi. Ma tahaks ka kunagi sellist pidu pidada. :)

Et aga selle vahva peo fotosid kenasti säilitada, palus Anne fotoalbumit. Otsustasime beezikate toonide kasuks ja sisse sai sinna lausa 60 lehte. Tema pakkus vahemikku 50-70, ma valisin kuldse kesktee. Ma ei ole nii paksu albumit varem teinud ja tegelikult huvitab mind ennastki, kuidas see hoidma jääb ja milline fotodega välja näeb. Igatahes peaks varsti albumis ilutsema 60 imeilusat fotot tähtsa päeva meenutusest.

Papsi nimi oli muide ülikift, ma ei ole sellist varem kuulnud: Taadu. :D

Aga selline ta sai.






Neljapäev, 8. november 2012

Külalisteraamat ja akrüülitehnika

Pärast väikest pausi võtsin käsitöö ette jälle. :) Õmblemistuhin on korraks läbi. Hästi korraks ainult, sest ma suutsin oma uhke overloki veidi sassi ajada :D Läksin liiga paksu kangaga kallale, tõmbas teine selle peale nina krimpsu ja keeldus edasisest koostööst. Minu püüd teda veidi moosida ja kruttida päädis sellega, et lõhkusin ühe vidina ära. Nüüd olen sunnitud kas Tartust Narva mnt hääst poest uue ostma (homme lähen jahile) või siis netist tellima. Oeh, loodetavasti on meil siin kohapeal ka seda jubinat. Näis.

Aga käsitöö..
Minu töökohas käis tänavusel esimesel koolivaheajal härra riigipea ja kuna enamasti sellisel juhul kirjutab ta ka külalisteraamatusse paar rida, jäin ma mõttesse, kas meil on üldse koolis sellist asja nagu külalisteraamat?? Mingit fotot ma sellest sündmusest (presidendi kooliskäigust siis) küll nägin, aga kirjalikku ülestähendust ei tea olevat. Seega võtsin kätte ja meisterdasin koolile külalisteraamatu, sest see on asi, mis peaks küll olemas olema. Eriti nüüd, kui meitel seal aktiivselt väärtusarendusega tegeldakse.

Värvidest kasutasin rõõmsaid toone: vana maja värviks on oranž ja leidsin siis vahva kollase-oranžikirju kanga; uue maja toonidest hall ja roheline. Sisse sai sinna 120 lehekülge - peaks mõneks ajaks jätkuma küll ning köitmisel kasutasin coptic binding tehnikat. Kokku võttis mul külalisteraamatu tegemine 7 tundi. Päris tööpäev kohe. :)
Palju õnne Tartu Kesklinna Koolile!







Ja täna võtsin kätte ja harjutasin kätt akrüülitehnikas. Kuna oma nutitelefoniga sain kaasa kaks vahetatavat kaant, pidin muidugi ühe ära kaunistama. No kas just pidin, aga tahtsin proovida. Nii siis ongi mu Nokial nüüd üks kõverate lilledega tagakaas. :)

Palju rohkem huvitab mind tegelikult tõsiasi, et kui kaua need kaunistused selle telefoni tagakaanel ilusad ja korralikud püsivad? Või kaua nad üldse püsivad? Et siis väike katse-eksperiment ka. Eks siis teen vahepeal kokkuvõtteid, kuidas telefon elab. Aga ütlen juba kohe ära, et ma ei kanna telefoni mingis erikotis vms, seega on tegemist taskutelefoniga. Näis, kauaks seda ilu jätkub. :)

Nokia 500 tagakaas

Täna tuli päike ka pilve tagant välja :)

Reede, 2. november 2012

Kleit

Ahoi!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!

Ja minu paberimajanduse vahele ka hoopis midagi muud.
Mul on juba mainitud Kriimsilma moodi üheksa ametit või hobi. Lisaks käsitööle käin laulmas ja ohhoo - vahepeal tegelen õmblustööga. :D Kahest viimasest mu tänane pikk postitus ongi.

Teatavatel naissoost põhjustel muutis mu keha mõneks ajaks proportsioone ja keeldus selga mahutamast kleiti, mis sobis veel 1,5 a tagasi. Aga mul on täna-homme oma suurepärase kooriga (E-Stuudio kammerkoor) kaks kontserti. Kooril on kaks kostüümi: must ja valge kleit. Suurele ringile tõstatati küsimus, et no kummas riietuses siis hingedepäeva kontserdid teha. Kuna tegemist on ilusa pühaga, siis jäädi valge juurde ja muidugi oli mul ju kohe paanika, et kust nüüd siis seda valget kleiti saab. Appi!

Teiseks olen ma ilmselt juba Makuga tuttavaks saamise ajast seletanud, et kui ma rikkaks saan, ostan endale oma overloki. Mõelge nüüd - kuulata kaheksa aastat seda juttu, päris tüütu vist. :D Rikkaks ma igatahes ei saanud, aga läks veel paremini. Ma sain overloki, rikkuseta!

Nimelt on meil tuttav, kes Soome elama kolis, ja kuna tal läheb hästi, otsustas ta endale osta überägeda overloki. Vana jäi üle. Kui ma nägin Facebookis, et Piretil on uus overlok, kirjutasin KOHE, et õu-õu, vana overlokki mulle ei taha müüa? :D Pidi natuke mõtlema, aga põhimõtteliselt oli nõus. Käis see overlokk tal siis remondis, et kõik tip-top oleks, ja nagu ime, andis ta mulle selle nädala kolmapäeval teada, et head uudised, ma võin masinale järele minna... Kui tahan. Kas ma tahan? Nalja teete! Ma lausa lendan kui vaja :D

Kuna kleiti oli igal juhul vaja, otsisin kapist välja oma vanad kangatükid ja leidsin ka ühe suurema valge jupi. Mäletasin, mis materjalist umbes koorikleit oli ja see justkui sobis. Terve kleidi jaoks kangast ei jätkunud aga ülemise osa sain juba välja lõigata. Nii käisime siis Rebekaga ka kolmapäeval kangajahil, seekord Tartu Kangadzunglis. Issand, kui palju rahvast seal oli! Pole ma enne näinud sellist asja. Aga ma mõistan, oli neil ju viimast päeva kampaania, et kõikidelt toodetelt -50%. Hästi, otsisin siis endale valget samasugust kangast, nagu kodus oli. Muidugi unustasin näidistükikese koju aga silma järgi midagi siis leidsin. Mõtlesin, et tahaks nelja meetrit, ja tundus, et nii palju vist seal rullis küll enam ei ole. Muidugi ei olnud. Oli ainult kolm! Hästi, võtsin ära. (Etteruttavalt võin öelda, et sellest jätkus ka).

Koju jõudes selgus, et kerge toonivahe on olemas. No tere tore! Õnneks mitte nii hull, et ma ka kleidi ülaosa pidanuks uuesti tegema. Seega on mul kahetooniline kleit, mille erinevust loodetavasti kaugelt ei märka. Kui ei teaks, ei märkaks ma ka. :D Aga ma tean.

Minu OMA overlok! Aitäh, Piret!
Kolmapäeva õhtul sain overloki kätte ja hakkas pihta mu suur õmblus. Esiti õppisin muidugi seda niidistamise asja. See on vist overlokkide kõige jubedam osa. Õnneks oli hää Ene ühed niidid ette ära niidistanud (küll jupikesed), aga neist oli NIIIIIII palju kasu. Huh! Muidu oleks ma vist küll vähemalt tund aega möllanud selle värgiga. Mis siis, et juhend ka masina peal olemas on. Ikkagi esimene kord ju. Aga masin töötab ülihästi ja ma olen nii rahul kui veel olla saab. Õnnelik inime!

Lõpetasin kolmapäeval umbes kella 12 paiku öösel. Enam ei jõudnud. Jätkasin neljapäeval, siis kui Rebeka magas. Aga muidugi ta väga ei maganud ju. Erinevalt tema tavapärasest pikast hommikuunest otsustas ta mingeid trikke teha ja jättis une lühemaks. Umbes poolteist tundi. Hea küll, tuli pikem õhtu.
Aga lõpuks ma ta siis valmis sain. Maku aitas veel varrukatega mässata, sest kleidil on ju võimsad cape-varrukad (ma tõesti ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetataksegi) ja no mina neid niisama teha ei osanud ja muidugi ei olnud mul ka ühtegi sellise varruka lõiget käepärast. Igatahes kohandasime siis kahekesi need varrukad sobivaks ja midagi sealt ikka välja tuli :D Päris õmbleja kleit küll ei ole aga ütleme, et kannatab esinemas ära käia küll. Eks ma pärast teen sellest midagi muud. Kui jälle kõhnem olen. Suvekleidi või miskit. :D

Ah jaa. Kuna mulle tundus, et mul on juba maru kiire, ja oli ka ju, siis muidugi lõikasin ma alaäärt umbes 3 cm lühemaks, kui olnuks vaja. Kurat! Ja siit jälle moraal: kui te peaks kunagi midagi õmblema, võtke selleks ikka aega ja mõõtke enne üheksa korda ja üks kord lõigake. Kõige jubedam ei ole, aga ma tahtnuks siiski maani kleiti. Nüüd on ta maast umbes kuus või kaheksa sentimeetrit kõrgemal. Oeh. Omad vitsad peksavad. Aga õnneks teistel on ka peaaegu nii. Oletame, et ma viskasin vahepeal pikkust juurde :)
Näited muidugi ka: koorikleidi näidist pidin seekord vaatama fotodelt ja kleidid on siis sellised:


E Stuudio kammerkoor 2011 kevadel Tartu Jaani kirikus
Ja see, mis siis mina valmis sain. Vöö on küll vale aga õhtul saan õige ka :)

Minu ajutine kleit.
Kaheks korraks sobib :)



Ja nii ma siis olingi kaks päeva täiesti õmblemise lainel ja kuna mul on nüüd maru masin, siis tegelen sellega otse loomulikult edasi ka. Pean üles otsima fotod senistest tehtud vidinatest ja eks ma kunagi eksponeerin neid ka. Blogi ei ole ju AINULT kartongist ja paberist. Teen muudki.
Kohtumiseni!