Kolmapäev, 30. aprill 2014

Pulmakutsed 2

Tegin ükskord mustvalged näidiskutsed, mis mulle endale väga-väga meeldisid. Ja lisaks mulle, meeldisid need ka Kairile. Mhmh, meil on sama nimi. :) 
Läksid käiku ja said valmis. Musta põhja, valge pärlmutterpaberi, musta pitsi ja paela ning ühe pärliga. Lisaks läks kõigile ka ümbrik.

Õnne, Kairi ja Orm!




Pulmakutsed

Ilusate suviste pidude hooaeg käib juba täiel rinnal ja nii ei istu mina ka enam sugugi mitte jõude, vaid olen väga asjalik.
Olen jõudnud teha päris mitmeid näidiseid ja nii mõnedki kutsed on tellitud, ootavad vajalikke lisasid või kellaaegade-kuupäevade täpsustusi. :)
Siin pean kohe jälle mainima, et pulmad ajavad mu alati elevile. Hull lugu! Uue pulmaajakirja ilmudes ostan selle enamasti ära ja seepärast on mul kodus neist juba pisike kuhi. Võiks salonginurga avada, kus neid lapata saab. :D

Aga konkreetsemalt: ühed tänavustest kutsetest tegin Terjele ja Ivarile. Sooviks oli kasutada pulmavärvi, mis on helesinine, ning et kutse oleks lihtne, õrn, kaunistuseks ehk midagi pärlite ja lipsukesega. Ja mis siis on rohkem õrn kui liblikad? Midagi kindlasti, aga proovisin seda.
Proovikutsed tulid sellised:


Ja üsna üllatavalt olla ma tabanud väga hästi pruudi soove nii et ühed neist läksid kohe käiku. Keskmised siis. 14x14 cm, pärlmutterpaberi, lipsu, pressitud mustri ja pärlitega. Ja juba valmis kutsed said ilusad, armsad. 

Õnne, Terje & Ivar!


Sünnipäevakomplekt

Märtsi esimeses pooles tegin valmis ühe pisikese sünnipäevakomplekti 18-aastaseks saavale neiule. Kuna sünnipäev aga jäi aprilli, siis varem ei teinud ka postitust.
Komplektis oli A4 album ning üks šampusepokaal. Toonieelistuseks ikka roosa - võib-olla siis viimast korda, sest kes see ikka pärast 18-aastaseks saamist enam roosat fännab! Ehk siis vaid mõnel retropeol äkki. :)
Albumi pidi ema täitma lapsepõlvepiltidega. Õnne täisikka jõudmise puhul!


Sünnipäevakutse

Pisikeste inimeste sünnipäevad on väga vahvad - seda olen ma ilmselt juba ennegi öelnud.
Seekord tegin kutsed preili Lisete esimeseks päris sünnipäevaks. Kaanele paluti panna Dumbo ja kutse pidi olema rõõmsates värvides. Õnneks on praegu neid rõõmsaid värve ikka võimalikult suures valikus ja olemas on ka täpselt sellisele kirjeldusele vastav kartong, nii et see läks käiku. 

Vahvat sünnipäeva Lisetele!


Esmaspäev, 21. aprill 2014

Katsikuks

Tuttavale tegin nädalavahetuse katsikukingiks ühe karbi ja albumi. Roosades toonides ja lihtsa laadiga. Karp on nii suur, et mahutab kenasti albumi ja lisaks siis muud, mida seal säilitada soovitakse - papud, lutid, beebi haiglast saadud käepael vms. :)





Kuldne komplekt

Üheks varstiseks ilusaks päevaks tegin pulmakomplekti ümbrikukarbist, küünlast, sõrmusepadjast ja ametimärkidest.
Kutse näidis oli mul olemas (mitte minu tehtud), seega lähtusin ühel juhul sellest ja teisel juhul pruudi antud näidistöödest. Sooviks oli saada midagi lihtsat.

Karp sai A4-st pisut suurem, 12 cm kõrge; ametimärkide puhul tegin mitu varianti, kuid valituks osutus kõige lihtsam, kuldse peegelpaberiga variant. Sõrmusepadja puhul ei olnud ka midagi kontimurdvat - 15x15 cm suurune ilus padjake.

Küünlale tegin mustri seekord akrüülvärvi ja šablooniga. See tundus esiti kõige lihtsam, aga tuli välja, et oli kõige keerulisem! Mustrit ILUSTI küünlale saada oli ikka paras piin. Tupsutades läks muster laiali, pintsliga - unusta parem kohe ära! Lõpuks võtsin ikka välja oma hea abimehe, liimirulli, ja sai siis pärast kolmandat proovimiskorda selline, et jäin rahule. Proovisin mustrit teha oma "prooviküünaldele" - need on üsna "kenad" nüüd. :D

Aga kokkuvõttes meeldib mulle siiski selle komplekti lihtsus. Keep it simple! ;)

Õnne pruutpaarile!






Neljapäev, 17. aprill 2014

Clamshell karbid

Mingil juhuslikul moel sattusin pealkirjas mainitud lahedate karpideni - Clamshell karbid või Solander karbid. Ja kui ma juba selliseid asju nägema "sattusin", siis muidugi jäi kuklasse tiksuma, et peaks ka proovima. Seda enam, et mulle tundus, et neid karpe käsitöölised väga usinalt ei tee. Veel! 

Otsisin siis youtube'st õpetlikud videod üles, sobrasin veel netis, lasin Makul endale karbi mõõtude saamiseks valemi koostada ja meisterdamine algas. 

Esimene karp läks muidugi aia taha, sest omast suurest vaimustusest hakkasin seda kohe ise pusima aga no ühed liistude mõõdud läksid nihu ja karp ei saanud kõige parem.
Teine oli juba päris okei, võis rahule jääda. Kolmas, mille tükkide ÕIGETE mõõtude määramiseks Maku siis lõpuks ka valemid tegi, tuli väga hea. :)

See kolmas on pisut mahukam ja sellesse mahub nii A4 album kui raamat "20 küsimust sünnipäevaks". Raamat on veel köitmata. 









Möödunud nädalavahetusel võtsin siis kätte ja tegin veel kaks vahva kangamustriga karpi - üks öökullidega ja teine roosa-mustaga, mõlemad mahutavad A4 albumi vms. Öökullidega karbist sai kohe koduste lemmik ka. Mõlemasse karpi on plaanis sisse teha albumid ja siis võivad need juba uue omaniku leida.

Aga kuigi ma ise arvasin, et olen ehk üks esimesi nende karpide tegijaid, selgus, et täpselt sama asja hakkas tegema ka Dreamlamb. Postitasime FB-sse fotod seda tüüpi karbist täpselt samal päeval! Uskumatu! Kokkusattumus?! :D
No aga ma ei löö käega. Mulle need VÄGA meeldivad ja plaanin neid veel teha. Kangad on juba olemas, oleks vaid seda aega ka, et nendega tegeleda. Ükskord ma selle aja leian! :)

Ma muide üritasin aga teada saada ka seda, kas seda tüüpi karbil ka mingi mõistlik eestikeelne nimetus on. Inglise filoloogid kahjuks ei osanud midagi "ametlikku" kosta, pakuti, et see nagu dokumendikarp või paberikarp vms. Nii et siit nüüd hea plaan - mõtleks ühe toreda nime sellisele karbile! 

Aga nädalavahetusel tehtud karbid said seekord sellised:











Esmaspäev, 7. aprill 2014

Vana vahva raamat

Olen hea tükk aega pidanud kirjavahetust Haldiga suvise toreda sündmuse tarbeks vajalike asjade meisterdamise kohta ja sellest kirjavahetusest tuli toreda sündmuse tarbeks tehtavate asjade saamise kõrvale teine vahva soov veel. Ausalt..ma lugesin selle lause mitu korda läbi ja hakkasin naerma - kuuli kokkuajaja! :D Aga las see lause olla, kõik on täitsa õige. Näete, kui keeruliseks on võimalik ühte lihtsat mõtet ajada!

Haldi ja Arturi tuttavad soetasid endale mõnda aega tagasi päris oma maamaja, mida nüüd järgemööda täisväärtuslikuks suvekoduks kõpitsetakse, ja selleks puhuks tahtsid eelnimetatud kinkida majaomanikele raamatu, kuhu remondi ja suvekodus olemisega seotud mälestused kirja panna. Raamat pidi olema vanemat hõngu ja peale pidi sellele saama panna pildi majast. Sisu pidi raamatul olema ka pigem vanema olemisega ja esimesele raamatu lehele pidi käima pühendus.

Vanemat hõngu raamatud on minu jaoks kindlasti linase kanga ja pruunika tooniga, see viimane aga ei tähenda sugugi, et raamat peaks selle tooni saamiseks sada korda kartulipanni alt läbi käima. (Meil oli koolis üks õpetaja, kes koduse töö esitamata jätmise korral ütles alati: "No mis sul on siis töö kodus ema kartulipraadimise panni all või?"! Sõnastus ei ole 100% täpne, kuid mõte jääb samaks. Ja ütles ta seda muidugi väga mõnusal keskealisele pikaaegsele meessoost õpetajale muhedal moel.)
Seega otsisin Snittyst Räpina Paberivabriku sobiva sisupaberi, Abakhanist ja Kangadžunglist sain vajaliku katte- ja kaunistusmaterjali ja võtsin siis mõnda aega hoogu, et raamatut tegema hakata.

Muidugi oli kohe ka jama majas - minu kiidet' printer ei printinud sellisele mõnusale vanema hõnguga paksule reljeefsele paberile! Mis seal ikka. Lapsed kaasa ja koopiakeskusesse. Sealne meessoost teenindaja tegi vajaliku töö ära nagu niuhti. Peaks äkki ka koridorinurka mingi SUURE koopiamasina hankima? No paari kasutuskorra pärast ei ole tõesti mõtet, aga peab tõdema, et kontoripoodide töötajate parima müüginäoga manatud fraas - "See on väga hea printer" - ei ole alati tõsi!
Hästi, sain prinditud ja sisu köidetud, võtsin ette kaaned. Ja tegelikult nendega palju mõtlemist ei olnudki. Teadsin, et linane kangas, kotinöör ja kangast lilled peaksid sobima. Nii tegin kõik vajaliku ära ja voila! olemas see raamat oligi. 
Aga kaane kaunistamisel muidugi oli paar varjutajat ka juures. Millegipärast on nii, et olen mõnel korral juhtunud portsu otsa, kus Photopointist tellitud fotode kvaliteet on kaheldav. Pooled pildid on ideaalse tooniga, pooled tumedamad ja ikka kohe mitu tooni. Näiteks saatsin seekordki ilmutusse kollaka tooniga pildi, kuid reaalselt paberile jõudis pruunisegune variant. Iseenesest see kole ei olnudki, kuid ma ei palunud neil küll ühtegi nuppu kruttida, et pilt tumedam oleks. See ei ole ainus kord nagu eelnevalt mainitud. Võta siis kinni, miks see nii on. Masinas on mingi koll? 
Foto ja pealkirja alla saanud papil käisin servi tembeldamas ka Leila juures, sest poes oli sobiv tindi-/pigmendivalik ju olematu. Sain tumeoranži, kuid see polnud see! Leilal õnneks oli see "see" olemas ja astusin tema juurest läbi. Nii et raamatul on ka teine tegija! :D

Tänaseks on raamat kenasti uutele omanikele üle antud ja kuuldavasti jäädi sellega rahule. Mina igatahes jäin ka rahule, sest väga-väga mõnus on teha midagi sellist, mida enne teinud ei ole! 

Aitäh, Haldi ja Artur! :)