Otsad kokku ja aitäh!

Käsitöö juurde jõuavad inimesed erinevalt - kes juba kooliajal üht-teist hästi osates, kes õppimise kõrvalt midagi teha püüdes, kes lastega koju jäädes tegevust otsides. Mina jõudsin sinna suuresti viimast teed pidi ja olen ütlemata rõõmus, et üldse jõudsin. Olen avastanud, et ma oskan palju rohkem, kui arvasin, ja mida ei oska, seda suudan õppida.

Tänaseks olen võtnud vastu otsuse, et põhitööks jääb "päris" põhitöö ja käsitööst saab mikrohobi. Ehk siis saadavale jäävad vaid asjad, mille tegemist väga-väga naudin ja mis pärast valmimist kellegi omaks võivad saada. Tellimusi nüüdsest vähemalt aastaks ei võta (vähemalt proovin mitte võtta).

Olen selle teema üle mõelnud tegelikult juba pikalt - jääda veel koju või minna tagasi, kas üldse minna tagasi? Tuleb tõdeda, et kui väga mulle ka nokitseda ei meeldiks, igatsen väga seltskonda ja noori. Ma ei ole kodune ema, kes küpsetaks ja kooks. Mulle meeldib küll jah kodus olla, aga iga päev ainult siin ei ole minulik. Nii siis on tööl asjad selgeks räägitud, plaanid paika aetud, lastele sügiseks lasteaiakohad otsitud ja nüüd on aeg enda ettevalmistuseks.
Pean tegelikult suutma ennast nüüd kiirelt uute suundadega kurssi viia (kas ma juba olen kunagi rääkinud, et tegelikult töötan koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kolmandas kooliastmes, nende puberteediealistega, kes ühel päeval on hullult armunud, teisel kratsiks silmad peast, et jumala eest keegi õndsat und ei segaks, kolmandal tulevad lauldes klassi, sest päike paistab ju, neljandal vihastavad, sest palun vihikusse ka midagi kirja panna - oma telefoni nad mulle kontrollimiseks ju ei loovuta ja viiendal... jne jne). Grammatika on sama (no natuke ehk on vabamas kasutuses sõnu jm), õppemeetodid peaks aga moodsamad ja noorte jaoks köitvamad olema. Naer...ise ka ei usu, et nii peent juttu suudan rääkida. Praktika kujuneb absoluutselt teistsuguseks, ma tean, aga kõik, mis vaja, teen ma selgeks nii või naa!

Kokkuvõtteks oma mõne vahva aasta kohta: mul oli väga tore, sain kirja teel suhelda paljude erinevate inimestega ja õppisin meeletult palju (eelkõige oskan nüüd noori harida viisaka kirjaliku suhtluse alalt...reaalsed anonüümsed näited on nüüd ju ka olemas). Ma ei jäta käsitööd maha, lihtsalt lõpetan nii aktiivse tegevuse. Harin ennast hea meelega aga kindlasti edasi ja jään oma akrüülile ja lapselikult rõõmsameelsele stiilile truuks. 

Tänan kõiki, kellele ma mõne oma tehtud asjaga rõõmu sain valmistada ja palun väga-väga vabandust nende ees, kes nüüd suvel oma asju kahe nädala asemel kaks kuud ootasid (ja ootavad)! Ma imetlen Teie kannatlikkust ja püüan pisut kergemalt võtta. Te ei kujuta ette, kuidas aju iga õhtu genereeris, mis kõik teha oleks vaja ja kuidas preili Pärle seda tajus ja rõõmsalt tähelepanu endale nõudis, kui nägi, et ma jälle laua juurde suundun. Väga lahe, lapsed on vahvad indikaatorid. 

Blogi jääb avatuks ja huvilised ammutagu ideid ja püüdku ise järele teha. Kui tahate, küsige nõu - püüan vastata.

Nüüd veel mõned pulmatööde lõpuotsad (umbes kümne postituse jagu) ja üks beebiraamatu suurem hookuspookus ja ongi otsad koos. :)

Edaspidi soovitan Vikit ja Mailist ja Dreamlambi ja Paberipalavikku ja google otsingut. Kellegi leiab igal juhul ;)

Sügavalt suur kummardus blogi jälgijaile ja kallid-paid kõigile!

Nautige suve!