Kleit

Ahoi!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!

Ja minu paberimajanduse vahele ka hoopis midagi muud.
Mul on juba mainitud Kriimsilma moodi üheksa ametit või hobi. Lisaks käsitööle käin laulmas ja ohhoo - vahepeal tegelen õmblustööga. :D Kahest viimasest mu tänane pikk postitus ongi.

Teatavatel naissoost põhjustel muutis mu keha mõneks ajaks proportsioone ja keeldus selga mahutamast kleiti, mis sobis veel 1,5 a tagasi. Aga mul on täna-homme oma suurepärase kooriga (E-Stuudio kammerkoor) kaks kontserti. Kooril on kaks kostüümi: must ja valge kleit. Suurele ringile tõstatati küsimus, et no kummas riietuses siis hingedepäeva kontserdid teha. Kuna tegemist on ilusa pühaga, siis jäädi valge juurde ja muidugi oli mul ju kohe paanika, et kust nüüd siis seda valget kleiti saab. Appi!

Teiseks olen ma ilmselt juba Makuga tuttavaks saamise ajast seletanud, et kui ma rikkaks saan, ostan endale oma overloki. Mõelge nüüd - kuulata kaheksa aastat seda juttu, päris tüütu vist. :D Rikkaks ma igatahes ei saanud, aga läks veel paremini. Ma sain overloki, rikkuseta!

Nimelt on meil tuttav, kes Soome elama kolis, ja kuna tal läheb hästi, otsustas ta endale osta überägeda overloki. Vana jäi üle. Kui ma nägin Facebookis, et Piretil on uus overlok, kirjutasin KOHE, et õu-õu, vana overlokki mulle ei taha müüa? :D Pidi natuke mõtlema, aga põhimõtteliselt oli nõus. Käis see overlokk tal siis remondis, et kõik tip-top oleks, ja nagu ime, andis ta mulle selle nädala kolmapäeval teada, et head uudised, ma võin masinale järele minna... Kui tahan. Kas ma tahan? Nalja teete! Ma lausa lendan kui vaja :D

Kuna kleiti oli igal juhul vaja, otsisin kapist välja oma vanad kangatükid ja leidsin ka ühe suurema valge jupi. Mäletasin, mis materjalist umbes koorikleit oli ja see justkui sobis. Terve kleidi jaoks kangast ei jätkunud aga ülemise osa sain juba välja lõigata. Nii käisime siis Rebekaga ka kolmapäeval kangajahil, seekord Tartu Kangadzunglis. Issand, kui palju rahvast seal oli! Pole ma enne näinud sellist asja. Aga ma mõistan, oli neil ju viimast päeva kampaania, et kõikidelt toodetelt -50%. Hästi, otsisin siis endale valget samasugust kangast, nagu kodus oli. Muidugi unustasin näidistükikese koju aga silma järgi midagi siis leidsin. Mõtlesin, et tahaks nelja meetrit, ja tundus, et nii palju vist seal rullis küll enam ei ole. Muidugi ei olnud. Oli ainult kolm! Hästi, võtsin ära. (Etteruttavalt võin öelda, et sellest jätkus ka).

Koju jõudes selgus, et kerge toonivahe on olemas. No tere tore! Õnneks mitte nii hull, et ma ka kleidi ülaosa pidanuks uuesti tegema. Seega on mul kahetooniline kleit, mille erinevust loodetavasti kaugelt ei märka. Kui ei teaks, ei märkaks ma ka. :D Aga ma tean.

Minu OMA overlok! Aitäh, Piret!

Kolmapäeva õhtul sain overloki kätte ja hakkas pihta mu suur õmblus. Esiti õppisin muidugi seda niidistamise asja. See on vist overlokkide kõige jubedam osa. Õnneks oli hää Ene ühed niidid ette ära niidistanud (küll jupikesed), aga neist oli NIIIIIII palju kasu. Huh! Muidu oleks ma vist küll vähemalt tund aega möllanud selle värgiga. Mis siis, et juhend ka masina peal olemas on. Ikkagi esimene kord ju. Aga masin töötab ülihästi ja ma olen nii rahul kui veel olla saab. Õnnelik inime!

Lõpetasin kolmapäeval umbes kella 12 paiku öösel. Enam ei jõudnud. Jätkasin neljapäeval, siis kui Rebeka magas. Aga muidugi ta väga ei maganud ju. Erinevalt tema tavapärasest pikast hommikuunest otsustas ta mingeid trikke teha ja jättis une lühemaks. Umbes poolteist tundi. Hea küll, tuli pikem õhtu.
Aga lõpuks ma ta siis valmis sain. Maku aitas veel varrukatega mässata, sest kleidil on ju võimsad cape-varrukad (ma tõesti ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetataksegi) ja no mina neid niisama teha ei osanud ja muidugi ei olnud mul ka ühtegi sellise varruka lõiget käepärast. Igatahes kohandasime siis kahekesi need varrukad sobivaks ja midagi sealt ikka välja tuli :D Päris õmbleja kleit küll ei ole aga ütleme, et kannatab esinemas ära käia küll. Eks ma pärast teen sellest midagi muud. Kui jälle kõhnem olen. Suvekleidi või miskit. :D

Ah jaa. Kuna mulle tundus, et mul on juba maru kiire, ja oli ka ju, siis muidugi lõikasin ma alaäärt umbes 3 cm lühemaks, kui olnuks vaja. Kurat! Ja siit jälle moraal: kui te peaks kunagi midagi õmblema, võtke selleks ikka aega ja mõõtke enne üheksa korda ja üks kord lõigake. Kõige jubedam ei ole, aga ma tahtnuks siiski maani kleiti. Nüüd on ta maast umbes kuus või kaheksa sentimeetrit kõrgemal. Oeh. Omad vitsad peksavad. Aga õnneks teistel on ka peaaegu nii. Oletame, et ma viskasin vahepeal pikkust juurde :)
Näited muidugi ka: koorikleidi näidist pidin seekord vaatama fotodelt ja kleidid on siis sellised:

E Stuudio kammerkoor 2011 kevadel Tartu Jaani kirikus

Ja see, mis siis mina valmis sain. Vöö on küll vale aga õhtul saan õige ka :)

Minu ajutine kleit.
Kaheks korraks sobib :)

Ja nii ma siis olingi kaks päeva täiesti õmblemise lainel ja kuna mul on nüüd maru masin, siis tegelen sellega otse loomulikult edasi ka. Pean üles otsima fotod senistest tehtud vidinatest ja eks ma kunagi eksponeerin neid ka. Blogi ei ole ju AINULT kartongist ja paberist. Teen muudki.
Kohtumiseni!